Augustikuu viimasel nädalal alustasime enda teraviljapeenra koristamist. Kuna viimaste nädalate vihmahood olid teravilju juba korralikult räsinud, siis oligi viimane aeg sellega tegeleda. 

Lapsed olid väga entusiastlikud ning usinad. Kõik liigid ja sordid köitsime kenasti eraldi vihkudesse ning riputasime varju alla kuivama.

Saagikus meil väga suur ei olnud, kuna koos viljadega täskas siiski ka palju umbrohtu, millest meil ei õnnestunudki lahti saada. Kui oder ja nisu jäid kuni lõpuni kenasti püsti, siis kaer venis pikaks ja kippus siiski lamanduma. 

Juulikuine teraviljapeenar on ilus. Natuke metsik, ent võib südamerahus öelda, meie eksperiment on edukalt õnnestunud. Meie roika, põhu ja sõnniku segapeenar täiesti toimib. Kuigi tundub, et põhk on samuti kenasti idanema hakanud. Õnneks on koos põhuga siiski kõik teraviljad kenasti tärganud. Isegi meie kaua oodatud herned, millest me arvasime, et üle 5 taime me ei näe, on juba suureks kasvanud.

Lõpuks saime enda peenra ka märgistatud, ilusa uhke sildiga. Kuigi iga suurem torm tahab meie plakatit endale haarata. 

Päris tore on enda peenart külalistele näidata - meid on sellel aastal külastatud rohkem kui kunagi varem. Uut elamist on ikka huvitav külastada. On olnud külalisi nii Eestist, Saksamaalt  kui ka Ameerikast. Kuigi ma pole päris kindel, kas see lühike visiit aitab kinnistada teadmist, milline teravili milline on. Vähemalt annab see inimestele aimu, et teravilja on tõepoolest võimalik ka pisikesel lapil kasvatada.

Kevad kulges rahulikus tempos (ilma suurema sooja ning mõnuta) ja koos sellega tärkas ka teravili väga ebaühtlaselt. Eriti nirult tulid ülesse herned, uba ning kaer. Kuna esimestel päevadel oli peenar ilma katteta, siis arvasin, et linnud panid mõned seemned nahka. Hiljem siiski selgus, et hernes ja uba tulidki ülesse nii, et esimeste ja viimaste taimede tärkamise vahe kippus nädalatesse. 

Esimesel kuul kaitsid meie peenart linnuvõrk, mille võtsime alles siis ära, kui teravili hakkas silmustest läbi kippuma. Võrk kaitses tärkavaid taimi nii lindude kui ka koera eest, kes pigem himustas peenra all olevat jänesesõnnikut kui teravilja.