Jõuluaeg on tore. Eriti laste jaoks, kes on alati loomingulised ning fantaasiarikkad. Meie pere jõulupuu saab olema eriti uhke, sest enamus kaunistusi on meie enda kätega tehtud.
Ja kuna lasteaias tähistati teist adventi pisikese heategevusliku jõulumüügiga, siis andsime ka meie sellele oma osa. Vanadest küünlajääkidest said kaunid kuuseehted.

Vajalikud vahendid: vanad küünlad (küünlavaha), tikud, käärid, piparkoogivormid, pael/lõng, taldrik, vesi (fotod 1, 2, 3). Rõõmus meel!


Töökäik on lihtne, aga elava tulega tasub alati ettevaatlik olla.

Lõika lõngast parajad jupid riputusaasade tarbeks. Süüta küünal ning jäta see turvaliselt põlema. Kalla taldrikule natuke vett (ca 2mm) ning aseta vette piparkoogivorm.
Võta küünal ning kallutades seda ettevaatlikult ühele küljele tilguta piparkoogivormi mõned tilgad küünlavaha. Ettevaatust, küünlavaha on kuum!
Nüüd võta lõngajupp ning aseta selle otsad vormi tilgutatud vahale peale. Selliselt toimides jäävad paela otsad kenasti kuju sisse kinni (foto 4).


Seejärel võta taas küünal ning tilguta piparkoogivormi nii palju vaha, et see oleks kenasti täidetud. Kuju paksuseks võiks tulla ca 5 mm (foto 4). Jäta töö natukeseks ajaks jahtuma ning tahenema.
Jäme küünal võib hakata mingi aja peale tahmama, sellisel juhul võib kõrged vahaääred lihtsalt noaga ära lõigata (foto 7 ja 8) .
Äralõigatud tükid saab omakorda ahjus kausi sees vedelaks sulatada ning vormidesse kallata (foto 5). Nõnda saab kõik ära kasutada. Otse kausist vormi kallates saab ühtlase tasapinnaga kujud, kui tahta rohkem ebatasasemat välimust, siis on hea kasutada lusikat. Lusikaga võtta kausist vedelat vaha ning tilgutada seda vormi.



Näike nipp! Kasutades lõhnaküünlaid lõhnavad ka valmis ehted. Minul läks käiku Vihula Mõisa puhkuselt kaasa saadud küünal, mis lõhnab tõeliselt tugevalt. Kokku võib miksida erinevaid värve.

Meie pere käib igal aastal fotograafi juures. Ja neid ilusaid pilte on palju. Meie kodu suurim uhkus on suur fotolõuend meie pulmapäevast. Tõeline iludus. Mulle meeldib seda vahel lihtsalt vaadata - mõnusad värvid ja detailid suures formaadis.

Kui Saksamaale kolisime, siis tellisin lastetuppa A3 mõõdus fotoväljatrükid. Rippusid pesulõksudega nööril. Nüüd, tagasi Eestisse kolides (tegime seda eelmisel kuul), võtsin nad loomulikult kõik kaasa. Arvestades meie kodu iseärasust ei saa me neid enam kahjuks nõnda eksponeerida. Ja nõnda tekkis mõte - teen ise fotolõuendi.
Minu esimesest tööst kujunes üks mõnus taaskasutusprojekt.

Every year our family visits the photographer. We have a lot of beautiful pictures. 
When we moved to Germany I ordered some A3 size photos to the wall of child's room. They were hanging on the rope with clothespins. Now, after moving back to Estonia (we did it last month), I took them all with us. But I could not find nice place for them.
So here is my first recycling project back at home.





























Kasutatud materjalid: suured fotod, lõuend, PVA  liim, vesi, akrüülvärvid, modelleerimis pasta, mööblilakk, pintslid, spaatlid, puuvillane riie (fotod 1,2,3)

Materials used: large pictures, canvas, PVA - glue, water, acrylic paints, modelling paste, Lacquer, brushes, spatulas, cotton fabric (photos 1,2,3)
 Lõuendiks võtsin enda vana pooliku õlimaali, mis on nõnda seisnud juba aastaid (foto 1). Kuna minu Gesso purk jäi kolimise käigus Saksamaale (arvan, et sellega kruntides oleks aluspind kohe ühtlasem jäänud), siis katsin maali akrüülidega. Tulemus sai mõnusalt ebaühtlane kuna õlivärvid ei taha väga katmist (foto 5). Seega ma isegi ei üritanud väga ühtlast tulemust saada.

Peale täpseid mõõtmisi lahjendasin PVA-liimi veega ning katsin lõuendi liimiga (foto 5) ning liimisin pildid oma kohale. Nüüd kasutasin ma fööni, et natuke kiirendada kuivamisprotsessi. Parem on lasta tööl rahulikult kuivada, et fotod kindlalt kinni jääks. Käega või nt pangakaardiga vajutada piltide alt välja õhumullid.
Järgmise etapina katsin l6uendile liimitud fotod pealt liimi (PVA+natuke vett) kihiga (foto 7).

 Järgmisel hommikul, kui fotod olid lõuendil piisavalt kuivanud, hakkasin tegelema välimise servaga. Kuna minu kasutatud lõuend oli taaskasutuslik materjal ning fotod polnud sellel korral täpselt õiget mõõtu, siis otsustasin natuke modelleerimispastat kasutada (foto 8). Tulemuseks sai struktuursem pind, millele andsin akrüülidega natuke värvi juurde. Samas soovisin tagasihoidlikku tooni.
Viimaks lakkisin kogu töö üle poolmati mööblilakiga (foto 9). Katsetasin Lovelyetc. blogist saadud mõtet, et luua töö pinnale lõuendi tekstuuri. Selleks katsin värskelt lakitud pinna kiirelt rätikuga ning peale hetkelist silitamist eemaldasin riide, et eemaldada ka töö pinnale jäänud riide tupsud (foto 10).



Minu vanast väsinud ning aastaid kapi taga seisnud poolikust õlimaalist sai uus värske kunstiteos, mis kaunistab meie kodu seinu veel aastaid.



Ja nüüd ... väike pilguheit kulisside taha. Alati ei näe fotodelt, mis toimub kaadrite taga. Minu fotodelt jääb enamasti välja üks piske "abiline", kes tahab kaasa teha kõike, mida mina teen. Ja alati ei jõua ma enda tegemistega tegeleda tema uneajal või öösel.

Kuna olen korduvalt kasutanud oma töödes dekupaaž tehnikat, siis annan väikese ülevaate, kuidas mina seda teen.

Suvi on alati kiire aeg. Palju tegemisi, käimisi. Seetõttu pole ka aega isetegemise lainele end sättida.
Kuid see viga sai parandatud.
Võtsin ette meie vana köögilaua. Eesmärgiks oli saada laud, mida ei pea enam välimuse varjamiseks millegagi katma (foto 1).




























Kasutatud materjalid (foto 2 ):  
Valge värv, dekupaaž lakk, mööblilakk, salvrätikud, PVA liim
Puhastasin laua ja alustasin värvimisega. Värvikihte pidin peale kandma päris mitu, kuid lõpuks jäi tulemus rahuldav (foto 3).






























Kuna ma olen hetkel väga lummatud dekupaaž tehnikast, siis ei jäta ma kasutamata ühtki võimalust seda rakendada. Seega, kuni värv kuivas, lõikasin välja sobiva koguse salvräti pilte.
Kui värv kuivanud, hakkasin pilte lauale kleepima. Kasutasin taas PVA liimi ja vee segu. Kuivanud pildid tegin üle dekupaaž lakiga (fotod 4 ja 5).

Selleks, et lauavärv ei muutuks kiirelt koledaks ega plekiliseks, lakkisin laua üle poolläikiva mööblilakiga.
Lõppkokkuvõttes jäin ma tulemusega väga rahule. Hele mööbel muudab pisikese köögi avaramaks ja laud sobib nüüd ideaalselt eelnevalt uuenduskuuri läbinud toolidega (fotod 6 ja 7.)

Kuna otsustasime, et me kolime sügisest tagasi oma pisikesse majakesse, siis siin ootab meid lõputu tööpõld.
Tavalised paljad lambipirnid laest alla rippumas võivad olla küll praktilised, ent siiski mitte kõige dekoratiivsemad. Meie tualetis on selline paljas rippuv keha olnud aastaid. Nüüd, olles isetegemise lainel, leidsin, et aeg on muutusteks.


Kasutatud materjalid:
4 Scrapbook paberit (8´´x 8´´), läbipaistev värviline paber, dekoratiivsed paelad (siid, pits jne), pärlikarbist nööbid, lai kileteip, kahepoolne teip, Moment liim (mina kasutasin Universalit. Parem on Crystal, mis kuivab läbipaistvaks ning mille jääke on lihtne eemaldada).

Tööprotsess:
Sobitasin kokku 4 erinevat scrapbookingu paberit, mis kinnitasin omavahel laia kileteibiga (fotod 1, 2, 3). Paberite ühenduskohtadele liimisin Momentiga Universaliga riidepaelad (liimi panna võimalikult vähe, et see ei jätaks jälgi, aga nii palju, et pael kinni jääks) ning suure paberruudu (40 cm x 40cm) kahte välisäärde lisasin pitspaela (fotod 4, 5, 6).


Seejärel mõõtsin ära lambi pesa ümbermõõdu ning saadud mõõdu järgi kandsin raadiuse sirkli abil sellele nurgale, mille ma plaanisin lambikupli ülemiseks osaks. Kindlasti mõõda mitu korda enne lõikamist, et olla kindel, et lambi pesa ümber minev avaus oleks õiget mõõtu. Lisasin ka tulevasse lambikupli ülemisse äärde pitspaela (foto 7).

Enne kupli koonusesse keeramist õmblesin kupli alumisse nurka pärlikarpidest nööbid ning sisekülge läbipaistvad kollast tooni paberid (fotod 8,9,10).
Seejärel oli aeg keerata lambikuppel koonusesse. Kinnitamiseks kasutasin laia kile teipi. Välisküljelt katsin kinnituskoha paelaga.

Kupli kinnitasin lambipesa külge kahepoolse Tesa teibiga - kinnitus sai väga tugev!

Meil kõigil on vahel öid, mil ilusate unenägude asemel ründavad meid hoopis luupainajad. Õudusunenäod kipuvad eriti agaralt just laste meeltesse tungima.
Indiaanlastel oli öiseks abimeheks unenäopüüdja, mis aitas halvad unenäod kinni püüda. Nad uskusid, et öötaevast saabuvad halvad unenäod jäid unenäopüüdja võrku kinni. Head unenäod aga pääsesid läbi ning liuglesid mööda sulgi alla magaja silmadesse. Tore mõte ju!
Meie lastel on ikka aeg-ajalt perioode, kus ööd on väga rahutud. Eriti siis, kui taevas särab täiskuu.
Rääkisin neile unenäopüüdjast ning lubasin, et teeme nende akna ette samuti ühe.
Kuna mul ei ole kodus suurtes kogustes paela millega võrku punuda, siis mõtlesin minna natukene kergemat teed ning luua midagi originaalist erinevat. 


Kasutatud materjalid (foto 1): 
Traat rõnga tegemiseks (minul riidepuu keemilisest puhastusest), pael traadi katmiseks, pits (kasutasin vana kardinat). Niit ja nõel. Suled (naabri kanadelt), paelad, pärlid (vanad käevõrud), nööbid (tütre kleitidelt).
Lisaks sobivad kõik vahvad ja toredad kilinad-kulinad, mida majapidamisest leida võib .


































Tööprotsess.
Painutasin riidepuust võimalikult ümmarguse rõnga (foto 2). Seejärel hakkasin ümber traadi keerama tekstiilpaela (foto 3). Võimalikult tihedalt ning tugevalt, et traat näha ei jääks. Aeg-ajalt kinnitasin paela kindlamalt ümber traadi, et see nii kergelt paigast ei nihkuks (fotod 4 ja 5). Selliseid "sõlmi" tegin ringi peale 5 tükki. Kui traatring ettevalmistatud, lõikasin kardinast välja sobiva tüki (foto 6). Tükk võib olla natuke ringist suurem, kuid mitte väga palju. Mina jätsin õmblemisvaru ca 3 mm.
Väljalõigatud kangatüki õmblesin tavaliste lihtsate pistetega traatringi katva paela külge (foto 7).



Kui unenäpüüdja põhi valmis, siis on aeg hakata kaunistusi ja sulgi kinnitama. Heegeldasin erivärvi heegelniitidest lihtsilmustega paelakesed ning torkasin keti silmade vahele sulekesed (foto 8). Sulgi saab igaüks vastavalt värvusele, pikkusele ja paksusele ise paigutada. Lisaks sulgedele kinnitasin heegeldatud nööride otsa nööpe ning pärleid (fotod 9 ja 10).
Taaskord leidsid kasutust paljud seni kapipõhjas seisnud materjalid. Alati on tore anda vanadele asjadele uus elu.
Viimane lihv antud, saab unenäopüüdja oma kohale riputada, et ta hoiaks halvad unenäod eemal.

Tere, siin Janne ning jätkame endiselt ajalehtede taaskasutusega. Tore teema ju! Nagu näha, vanapaber on üks äärmiselt avarate võimalustega taaskasutusvahend. Korvide punumist olen ma ammu soovinud proovida, kuid siiani polnud piisavalt motivatsiooni. Nüüd võtsin aga kätte ning see on sõltuvust tekitav!
 Korvide punumise viise on väga erinevaid. Mina näitan esimesena, kuidas punuda ümarat korvi.

Tööprotsess

Esiteks on vaja keerata paberist pulgad, nagu eelnevates ajalehe kasutuse postitustes näidatud.
Mina võtsin ajalehe pikkupidi ette, tegin pooleks ja veelkord pooleks, lõikasin ribadeks. Pulkade keeramiseks on hea kasutada üsna peenikest vahendit, minul oli selleks nr 2 suurus kudumisvarras (samuti võib sobida nr 2,5). Jämedama vardaga jäävad pulgad liiga paksud ja hiljem on halb nendega punuda.
Ümara korvi jaoks aseta pulgad nii nagu näidatud fotol 1.  Hea on punutise algus mõneks ajaks pressi alla jätta, et see jääks tugevamini kokku hoidma.
Seejärel ühenda kaks pulka omavahel, et oleks pikem. Selleks suru üks pulk teise pulga otsa (mina kasutan ka liimi). Seejärel murra kokku, et tekiks aas ( foto 2). Aja üks neljane pulkade punt aasast läbi ja hakka järjest punuma - üks pulk alt, teine pealt. Mina punusin ühe ringi ära ja võtsin siis uuesti lahti. Siis on pulgad juba piisavalt pehmed, et uuesti punudes saab seda teha tugevamalt. Teise ringi ajal tõmba neid neljaseid punte niimoodi eemale, et nad jääksid nagu päikesekiired, mitte sirgelt (foto 3).
Punu järjest ringiratast edasi. Kui punutavad pulgad jäävad liiga lühikesteks, siis ühenda nende otsa uusi. Punu nii palju, kui laia korvi soovid. Punumise lõpetades pista otsad punutise vahele. Hea oleks ka korvi põhi mõneks ajaks pressi alla panna, et see jääks ühtlane ja lame, mitte ei hakkaks kõikuma (foto 4).



Ühtlase korvi saamiseks soovitatakse kasutada vormi, mis oleks sama lai kui põhi. Selleks sobib kasvõi mõni kauss, lillepott, ämber vms. Vorm asetatakse punutud korvipõhja peale ning selle ümber hakatakse punuma. Mina vormi ei kasutanud.
Painuta korvipõhjast välja ulatuvad osad üles. Ühenda kaks pulka omavahel ja murra kaheks (foto 5). Punumine jätkub sarnaselt nagu põhja puhul, kuid nüüd punu ümber iga pulga, mitte ümber nelja pulga (foto 6).
Punu nii kaua, kuni saavutad soovitud serva kõrguse. Kui tugipostid, mille ümber punud, lühikeseks jäävad, siis võid ka neid pikendada, ühendades uued pulgad. Kui korv on saavutanud soovitud kõrguse, lõpeta punumine ja torka mõlemad otsad punutiste vahele. Tugipostide alles jäänud osad lõikasin mina ära. et äär inetu ei jääks. Võtsin kaks pulka, keerasin need omavahel kokku (palmikusse). Panin korvi äärele liimi ja kleepisin palmiku mööda äärt kinni, abivahendiks kasutasin pesunäpitsaid, et palmik kenasti vastu korvi äärt oleks. Lasin tööl mõnda aega nii seista ja liimil kuivada.
Ja ongi korv valmis!

Värvimiseks kasutasin mina tavalist seinavärvi, kuna hetkel polnud muud käepärast.
Korvile lisasin kaunistuseks dekupaaž tehnikas liblikaid. Võtsin salvrätiku kihid lahti ja rebisin ettevaatlikult soovitud elemendid välja. Kuna mul polnud ka spetsiaalset salvrätiku lakki, siis kasutasin PVA liimi. Asetasin liblika korvile ja kandsin pintsliga õrnema kihi liimi liblika peale. Nii, et see kinni jääks piisavalt. Kui mõni koht tundubki kergelt lahti, pole hullu. Kuivades jääb kõik kinni.
Järgmiseks on plaan ette võtta juba suurem korv - koos kaanega! :)

Tere, mina olen Janne. Oma esimeses postituses blogi kaasautorina kirjutan ma sellest, kuidas meisterdada ise roomakardinaid.

Olime juba pikalt mõelnud elutuppa mingi korralikum aknakate muretseda. Kuna aken on täpselt niipidi, et alates lõunast hakkab päike tuppa paistma, oli ikka päris tüütu, kui tuba läks kuumaks ja arvuti/teleka ekraani normaalsest nägemisest võis vaid unistada. Alguses mõtlesime ruloo peale, tänapäeval on need ju väga popid ja igalt poolt saada. Kuna aken on meil kobedat mõõtu, veidi üle 180cm, siis ruloode hind sellise mõõdu jaoks tundus minu jaoks ikka liiga palju.Tavalisi paksemaid kardinaid ka ei saanud panna, kuna ruumiga pole meil just priisata ja seega on arvutilaud küljega täpselt vastu aknalauda - kardin hakkaks segama.Lappasin internetis aknakatete ideid ja jõudsin ikka ja jälle ringiga roomakardinateni.

Mida läheb vaja?

* Kardinale kangas. (Mina ostsin polüestrist kanga, kuid soovitan soojalt millegi pisut tugevama ja mitte nii veniva ja hargneva kanga kasuks otsustada.)

* Vaheliistud. (Neid leiab ehituspoest. Meie kasutasime peenikesi puidust nurgaliiste, aga suurepäraselt sobiksid näiteks pambuskepid, mida taimede toeks kasutatakse.)

* Kanalipaelad. (Mina õmblesin need ise vanast voodilinast. Aga käsitööpoodides peaks olemas olema ka ekstra kardina kanalipaelad või näiteks oleks ideaalsed ka kandipaelad, mille saab kanali jaoks otse kardinakangale õmmelda.)

* Kapronnöör kardinate üles-alla voltimiseks. (Seda saab sammuti ehituspoest.)

* Aasaga kruvid. (Ehituspoest.)

* Kleebitav takjapael. (Ehituspoest. Sammuti saab ka kindlasti käsitööpoodidest.)

* Kui ei soovi kardinat kinnitada seinale, vaid akna avasse, siis läheb vaja ka peenemat prussi, mille külge kardin kinnitada.Kuna meil on lai aken, otsustasime kahe kardina kasuks. Esiteks on hea, kui saab ühe üles tõmmata, samal ajal kui teine kardin varjab endiselt päikest. Teiseks, nii laia akna puhul ei hakkaks üks suur kardin end korralikult voltima.

* Mõõda ära nii akna laius, kui ka kõrgus. Mõõdud olenevad sellest, kas soovid, et kardin läheks täpselt n.ö akna avasse või ulatuks ka pisut üle ääre.

Mina alustuseks triikisin kanga kenasti ära ja hakkasin siis seda õigesse mõõtu ajama. Siis ilmneski, et valitud on natuke valest materjalist kangas. Ikka väga väga viltu läks kõik. Lõpuks võtsime appi põranda. Abikaasa mõõtis põrandale vastavad mõõdud ja lõi kanga peenikeste naeltega põranda külge kinni. (Seda ei tasu kindlasti teha, kui tegu on näiteks parketiga - meil on puitpõrand.) Voltisin riide mööda põrandalaua joont sirgeks ja triikisin ära. Kui kõik neli külge olid volditud ja triigitud, traageldasin ära ja kontrollisin kas on ikka sirge. Enam-vähem...Alumisele äärele jäta vastavalt vaheliistu mõõdule ruumi, kuhu hiljem saad liistu sisse ajada. Ruumi peaks olema parasjagu, et liist saaks vabalt liiguda.

* Kui kardina küljed on õmmeldud, on järg liistu kanalite tegemise juures. Meie kardinate kõrguseks on 150cm, seega kasutasime koos kardina alumise ääre liistuga kokku kolme liistu.Soovitatav on keskmine liist panna alumisele ääreliistule pisut lähemale. Seega meie 150cm kardina puhul on alumise ja keskmise liistu vahe 35cm ja keskmise ning ülemise liistu vahe 45cm.Nüüd on otsus tegija kätes, kas õmbled ise kanalipaela, nagu mina või leiad juba valmispaela või kasutad kanti. Mina õmblesin. Mõõdud võtsin umbes, et liist jääks seal sees parajalt liikuma ja oleks ka ruumi õmblemiseks. Kui pael valmis, traageldasin kanga külge, ajasin liistu sisse ja vaatasin, kaugelt võib õmmelda. Kui kanalid on valmis ja küljes, aja liistud kanalitesse ja õmble otstest kinni.

*Järg on nööri juures. Mina tegin kanalitesse sisselõiked nööri jaoks, kuid võib kasutada ka rõngaid, mis õmmeldakse kanalite külge. Meie kasutasime alguses kolme nööri, kuid hiljuti võtsin keskmised nöörid ära, kuna nii liikus kardin paremini. Seega oleneb kardina laiusest, kas on vaja kolme nööri. Meie kardinad on umbes 120cm laiad, äärest paelani on 30cm.Kui teed sisselõigetega, siis mõõda vahemaa äärest sinnani, kuhu paela tahad. Tee kardina alumisele äärele kanalisse sisselõige, aja pael läbi ja seo ümber liistu. Seejärel tee järgmisse kanalisse sisselõige ja aja nöör liistu alt läbi, siis kõige ülemisele kanalile sisselõige ja taas liistu alt läbi. Jälgi, et sisselõiked oleksid paraja suurusega, et pael liiguks vabalt.

Kasutatud nöör ning alumise äärekanali sisselõige

* Kui paigaldad kardina aknaavasse, siis võta aaskruvid ja keera need prussi külge, sama mõõduga akna äärest, nagu kardinal nööride mõõt äärest.  Kui paned kardina seina külge, siis kinnita kruvid aknaava äärde (või on selle nimi aknapale hoopis, kuidas keegi nimetab.) Kahe peale jaoks on vaja kolme kruvi. Üks kruvi pane päris seina äärde, sealt jooksevad läbi mõlemad nöörid. 
Võta kardin, aseta takjapaelad kokku. Kui kardin on paigas, aja nöörid kruvi aasadest läbi ja too akna äärest rippu alla. Nöörid ajad nii, et esimese nööri seina poolt ajad läbi nööri kohal olevast kruvi aasast ja seejärel seina ääres olevast, teise nööri ajad läbi nööri kohal oleva, seejärel sellest aasast, kust esimese nööri ajasid läbi ja siis seina ääres olevast aasast. (NB! Vaata joonist!)

Nöörid tood kenasti vähemalt kardina alumise ääreni alla ja seo kokku. Nüüd peaks nööridest tõmmates kardin ilusasti end üles voltima. Kui ei voldi ühtlaselt, vaata, kas nöörid on ikka võrdse pikkusega ja kas nöör liigub kanalites vabalt.Kirjeldus on üsna keeruline, ma tean. Ja eks protsess ise ka on väga aeganõudev esimesel korral. (Muidugi kui on paremad materjalid, siis läheb kindlasti kiiremini). Mina alustasin näiteks esimese kardina tegemist hommikul kl. 11 ja kardina saime ette õhtul veidi peale kl. 23... :)   Aga oleme siiski oma tööga äärmiselt rahul ja kardinad on end igati ära õigustanud. Plaanis on varsti ka magamis- ja lapse tuppa teha samasugused. Seekord oleme juba nutikamad ning kasutame paremaid materjale ja lihtsamaid viise.