Solmaania
  • KODU
  • MEIST

Augustikuu viimasel nädalal alustasime enda teraviljapeenra koristamist. Kuna viimaste nädalate vihmahood olid teravilju juba korralikult räsinud, siis oligi viimane aeg sellega tegeleda. 
Lapsed olid väga entusiastlikud ning usinad. Kõik liigid ja sordid köitsime kenasti eraldi vihkudesse ning riputasime varju alla kuivama.

Saagikus meil väga suur ei olnud, kuna koos viljadega täskas siiski ka palju umbrohtu, millest meil ei õnnestunudki lahti saada. Kui oder ja nisu jäid kuni lõpuni kenasti püsti, siis kaer venis pikaks ja kippus siiski lamanduma. 







 Looduses on järjest enam kuldseid toone.
Meiegi odrad on enda kiharad kuldseks värvinud ja ilutsevad keset teisi teraviljasid. Pähe hakkab kerkima küsimus, millal oleks õige aeg vili koristada ning mida nendega edasi teha?




12. augusti õhtupoolikul läks meist üle äikesetorm. Tagajärjed väga hullud polnud, kuid kaer sai natuke vihma käes kannatada. 
Torm nõudis endale ühe meie õunapuu

Me jõudsime 12. augusti õhtul täpselt enne männi langemist koju.

August on viljakuu. Põldhernes ja põlduba on valminud. Laste jaoks jäi rõõm aga lühikeseks.  Valminud hernekaunad on suured ja paksud, kuid maitse.... See ei lähe kohe mitte. Kui aedhernes on mõnus, magus ja mahlane, siis põldherned on tuimad, puised ja mõned isegi mõrkja varjundiga. Tundub, et kasvatatud herneste ja ubade saatuseks jääb osaleda viljavahelduses. Kui just mõni linnuke enne neid ei avasta ja tunnista piisavalt maitsvateks. 
Uba peaks veel ise proovima - soolauba on ju õige maitsev.
Põldhernes Kirke

Põlduba Jõgeva

Juulikuine teraviljapeenar on ilus. Natuke metsik, ent võib südamerahus öelda, meie eksperiment on edukalt õnnestunud. Meie roika, põhu ja sõnniku segapeenar täiesti toimib. Kuigi tundub, et põhk on samuti kenasti idanema hakanud. Õnneks on koos põhuga siiski kõik teraviljad kenasti tärganud. Isegi meie kaua oodatud herned, millest me arvasime, et üle 5 taime me ei näe, on juba suureks kasvanud.
Lõpuks saime enda peenra ka märgistatud, ilusa uhke sildiga. Kuigi iga suurem torm tahab meie plakatit endale haarata. 

Päris tore on enda peenart külalistele näidata - meid on sellel aastal külastatud rohkem kui kunagi varem. Uut elamist on ikka huvitav külastada. On olnud külalisi nii Eestist, Saksamaalt  kui ka Ameerikast. Kuigi ma pole päris kindel, kas see lühike visiit aitab kinnistada teadmist, milline teravili milline on. Vähemalt annab see inimestele aimu, et teravilja on tõepoolest võimalik ka pisikesel lapil kasvatada.



Kaer Kalle
Põldhernes Kirke õitseb (24. juuli 2017) 

Põldhernes Kirke (24. juuli 2017)


Põldhernes Mehis õitseb (24.juuli 2017)


Suvinisu Hiie

Suvinisu Voore

Kevad kulges rahulikus tempos (ilma suurema sooja ning mõnuta) ja koos sellega tärkas ka teravili väga ebaühtlaselt. Eriti nirult tulid ülesse herned, uba ning kaer. Kuna esimestel päevadel oli peenar ilma katteta, siis arvasin, et linnud panid mõned seemned nahka. Hiljem siiski selgus, et hernes ja uba tulidki ülesse nii, et esimeste ja viimaste taimede tärkamise vahe kippus nädalatesse. 
Esimesel kuul kaitsid meie peenart linnuvõrk, mille võtsime alles siis ära, kui teravili hakkas silmustest läbi kippuma. Võrk kaitses tärkavaid taimi nii lindude kui ka koera eest, kes pigem himustas peenra all olevat jänesesõnnikut kui teravilja. 




Ühel kevadpäeval kuulsin ma täiesti juhuslikult raadiost huvitavast ettevõtmisest. Üleskutset osalemaks 100 teraviljapeenra projektis. Tundus huvitav nii endale kui ka lastele mõeldes. Ja kuigi ma kipun asju pikalt kaaluma ja mõtlema, siis sellel korral võtsin kohe ühendust agronoom Heino Laiapeaga. Olime just kevadel endale mõnusama maakodu Võrumaale ostnud, kuhu selline peenar sobiks suurepäraselt. Minu rõõmuks olime me 39. soovijad, nii et meid võeti kampa.

17. märtsil käisin ma Tartus ERMis seemepakke vastu võtmas. Mõned  minu mõtteavaldused jõudsid ka Tartu Postimehe veergudele.  Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretajad valisid teraviljapeenral kasvatamiseks sordid: oder "Maali" ja "Anni", kaer "Kalle", suvinisu "Voore" ja "Hiie", põldhernes "Kirke" ja "Mehis" ning põlduba "Jõgeva"

Kuid kuna kevad oli pikaldane ka külm, ning meil ei olnud võimalus sügisel maal harida, siis venis peenarde ettevalmistus pikalt.
06. mail tundus, et nüüd on küll viimane aeg hakata tööga pihta. Ilm oli mõnusalt soe ning peremees asus kaevama. Otsustasime ühiselt, et rajame natuke teistsuguse peenra. Natuke lähtudes permakultuuri reeglitest, aga vastavalt oludele kohendades.

  • Tööd alustasime maa kaevamisega. Esimesena eemaldasime umbes labidalehe sügavuselt mullakamara ning tõstsime saadud mättad natuke eemale. Tulemuseks oli 2 x 4m suurune süvend. Kaevatud augu põhja asetasime üksteise kõrvale pehkinud puunotid ja küttepuud, mille meile olid jätnud eelmised majaomanikud. Peenarde põhja läks neid loomulikult äärmiselt vähe, aga natuke saime ikkagi ära asutatud.
  •  Seejärel hakkasime mättaid tagurpidi taas peenrasse tagasi asetama. Ikka võimalikult ühtlaselt ja üksteise kõrvale.   Kogu selle protsessi juures oli suureks seltsiliseks ja moraalseks toeks perekoer Maks.

  •  Kolmandaks kihiks sai põhu ja jänesesõnniku segu. See tekitas suurt elevust koeras, kes aga pidi lihtsalt lõhnadega leppima. Kiht väga paks ei saanud, aga siiski kogu peenar sai kaetud.
Viimaseks kihiks jätsime Biolani musta mulla, mida panime antud peenrale umbes 6 x 60L. Mulda lisasime just selleks, et ikka seemned idaneks ja edeneks. Meil ei soovinud lootma jääda heale juhusele ning põhule. Ja külv võis alata.  Kätte oli jõudnud 07. mai. 
























Külvamisel  võtsid osa kõik lapsed. Mina võtsin enda kanda juhendamise ning järelkontrolli. Usun, et tulemus sai päris hea. 



Tutvustan lähemalt ühte minu viimase aja lemmikut. Soojakotti. Kevadised tuuled teevad tihtipeale liiga ning märkamatult saad endale kange kaela või valutava selja.

Sellisel puhul tuleb appi mõnus soojendav kott, mida saab soojendada mikrolaine ahjus või traumade puhul panna hoopis külmkappi jahtuma.


Antud soojakoti sisekott on ökopuuvillast, täidiseks mahetatar, riis ja kuivatatud lavendel. 

 Pealmine ümbris on pestav linane riie. Alumine külg must linane, pealmine siidivärviga kaetud ja kaetud päikeseprindiga.

























Väikene taskusoojendaja. Tatratäidisega. Sisemine ümbris taaskastutatud puuvill, väline ümbris tme linane. Kaetud leheprindiga.
Mõõtmed 10x10 cm.
Meie laste tõeline lemmik.
Tellimine: Postitused ( Atom )

Translate My Blog

Autor

Janika. Kolme aktiivse päikesekiire ema. Oleme leidnud endale mõnusa elamise Võrumaal, kus elada rahus ja vaikuses.

Follow us in Bloglovin´

Follow

Postitused

  • Taaskasutus: Ajalehest südamed / Recycling: Newspaper Hearts
  • Omatehtud: Kuidas teha ise roomakardinaid?
  • Põnevate ootustega ja teretulemast! Meil on uus kaasautor!
  • Lühike õpetus: Dekupaaž tehnikas kaunistatud puidust karp
  • Ise olen ilu tegija

Categories

Acrylic Belgia peidetud piste/secret Belgian binding Big basket Crochet laundry basket Ferns Heegeldamine Hoooked Jaapani köide/Janapnese binding Kaia´s Scrapbookig Fairy Tale Kodu/home Kunst/art Käsitöö Nature Scrapbooking T-shirt yarn Taaskasutus Taaskasutus/Recycle Textilgarn Zpagetti aiandus/gardening akrüül canvas drying elu/life handmade basket heegeldatud peuskorv kaardid/cards karbid kuivatamine kuivatatud lehed köitmine/binding lapsed lapsed/children loodus lumehelbed lõuend matkamine/hiking pinterest sõnajalad unscipted sketches õmblemine õpetus

Search / Otsi

Latest Posts

  • Taaskasutus: Ajalehest korv
  • Lühike õpetus: Dekupaaž tehnikas kaunistatud puidust karp
  • Omatehtud: Kuidas teha ise roomakardinaid?

Contact with us / Kirjuta meile

Nimi

E-post *

Sõnum *

Copyright 2014 Solmaania.
Designed by OddThemes