Seiklused ...

Talvine öine matk seljataga ja nüüd ootame järgmist retke. Kuigi mina päris lõpuni sellel korral ei käinud, siis jäin ma üritusega väga rahule. Just seepärast, et katkestasin hea tundega, mitte halva enesetunde pärast. Olemine oli sellel korral üllatavalt mõnus, kuigi mis siin salata, mõned tõusud tulid ikka raskelt ja jalad olid väsinud. Samas olid jalad soojad ja kusagilt ei valutanud ega hõõrunud. Eelmisel aastal luupasin enamus rajast maha villis jalgadega, mis oli ikka väga kole. Mis seal imestada, ma pole ennast ju üldse liigutanud.
Kuid kui katkestajaid poleks olnud, siis ma ise üksinda poleks mitte mingil juhul rajalt maha tulnud.
Samas ma usun, et rohkem ma seda Lumeilveste retke küll ei viitsi teha,  kuna rada on suht pähe kulunud ja tead juba, mis ees ootab. Ja see õige võlu on kadunud. Sellelgi aastal olin nõus rajale minema vaid 3 inimese pärast ja need kõik 3 olid sunnitud lõpuks varem ära lõpetama. Seega polnud minulgi mingit motivatsiooni jätkata. 

Algselt oli plaanis ka Võhandu 100´l osaleda, kuid kuna see on muutunud liialt massiürituseks, siis jääb see siiski ära. Pole enam seda mõnusat rahulikku keskkonda, mis esimestel aastatel. Meie käisime seal II ja III aastal kolmese kanuuga (ja võitsime oma klassi) ja korra kahekesi.
Aga kes kunagi varem pole Võhandu maratonil osalenud, siis soovitan kõigile julgetele ja visadele seiklejatele, kes ei karda vett (nii kanuu all, kui ka taevast alla sadavat), pikka maad, füüsilist ja vaimset kurnatust. Võhandu maraton selle poolest eriline, et 80% maast on puhas nühkimine ja ca 20% põnevust (kärestikud ja tammid).