100 teraviljapeenart Eestimaa sünnipäeva auks. Peenra rajamine.

Ühel kevadpäeval kuulsin ma täiesti juhuslikult raadiost huvitavast ettevõtmisest. Üleskutset osalemaks 100 teraviljapeenra projektis. Tundus huvitav nii endale kui ka lastele mõeldes. Ja kuigi ma kipun asju pikalt kaaluma ja mõtlema, siis sellel korral võtsin kohe ühendust agronoom Heino Laiapeaga. Olime just kevadel endale mõnusama maakodu Võrumaale ostnud, kuhu selline peenar sobiks suurepäraselt. Minu rõõmuks olime me 39. soovijad, nii et meid võeti kampa.

17. märtsil käisin ma Tartus ERMis seemepakke vastu võtmas. Mõned  minu mõtteavaldused jõudsid ka Tartu Postimehe veergudele.  Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretajad valisid teraviljapeenral kasvatamiseks sordid: oder "Maali" ja "Anni", kaer "Kalle", suvinisu "Voore" ja "Hiie", põldhernes "Kirke" ja "Mehis" ning põlduba "Jõgeva"

Kuid kuna kevad oli pikaldane ka külm, ning meil ei olnud võimalus sügisel maal harida, siis venis peenarde ettevalmistus pikalt.
06. mail tundus, et nüüd on küll viimane aeg hakata tööga pihta. Ilm oli mõnusalt soe ning peremees asus kaevama. Otsustasime ühiselt, et rajame natuke teistsuguse peenra. Natuke lähtudes permakultuuri reeglitest, aga vastavalt oludele kohendades.

• Tööd alustasime maa kaevamisega. Esimesena eemaldasime umbes labidalehe sügavuselt mullakamara ning tõstsime saadud mättad natuke eemale. Tulemuseks oli 2 x 4m suurune süvend. Kaevatud augu põhja asetasime üksteise kõrvale pehkinud puunotid ja küttepuud, mille meile olid jätnud eelmised majaomanikud. Peenarde põhja läks neid loomulikult äärmiselt vähe, aga natuke saime ikkagi ära asutatud.

•  Seejärel hakkasime mättaid tagurpidi taas peenrasse tagasi asetama. Ikka võimalikult ühtlaselt ja üksteise kõrvale.   Kogu selle protsessi juures oli suureks seltsiliseks ja moraalseks toeks perekoer Maks.

•  Kolmandaks kihiks sai põhu ja jänesesõnniku segu. See tekitas suurt elevust koeras, kes aga pidi lihtsalt lõhnadega leppima. Kiht väga paks ei saanud, aga siiski kogu peenar sai kaetud.